meie jõul

Nii hea.

jõul

Ka kui on külm, kui värised
võib hingel olla soe.
Kui katuselt lund variseb
Sa teki sisse poe.

Need kaks kätt on küllaltki jõuetud.

Kas teist keegi märkab? Tajub?
Kuidas tema põhja vajub.

Kas teist keegi üldse näeb?
Kas teist keegi annaks käe?

Kas enam teile üldse veel
läeb korda, mida tema teeb?

Kas teist keegi üldse oskab,
aru saab, et mida kosta?

Kas teist keegi üldse peaks
pingutama tema heaks?

* * *

Kuuldakse vaid, kui põlvili maas keegi karjub, kui üldse kuuldakse. Liigutatakse vaid, kui ollakse sunnitud. Mõistetakse vaid, kui ollakse kaelani sisse pistetud.

Aga raske on maas karjuda, kedagi sundida, kaelani sisse mässida. Üldse on raske.

Olen hingega

Nagu mõranenud portselannukk.
Kõik põhjustab üha kildudeks purunemist, koost kukkumist, laiali lagunemist.

Ainult et portselanist nukk ei nuta. Tema joonistatud silmad ja roosaks värvitud põsed on hingetud.

Kes oleks minu poolt?

Justkui oleks kuulutatud sõda minu vastu. Kõik osalevad. Ma ise ka.
Aga kus on siis minu tagala?

Viimane piisk.

Ma ikka ootan,
mis enam loota?


Ma tahan olla seal, kus mind ei taheta ja mind tahetakse seal, kus ma olla ei taha.

Veidi taha vaadates

Kui peale istutamist hoolega kasta, küll siis kasvama hakkab. Vähemalt mul hakkas.

Saan lugeda ainult seda, mida juba tean.?

Ma loen ja taban ainult neid mõtteid, mille peale olen ka ise tulnud. Või ma lihtsalt tahan neid välja lugeda. Või ma lihtsalt ei oska muud välja lugeda.

Igatahes arvan ma, et üldiselt oleme pimedad nägema tundmatut. Et selge on vaid see, milleni oled ise jõudnud, mida oled ise kogenud.

Ja kui loemegi raamatut, loeme me sõnu, mida tõeliselt ei mõista ja sõnu, mida me teame juba ka ise.

Kuigi ei taha mõelda, et oleme võimetud näha asjade taga, asjades endas mõtet, arvan ma, et see on mõneti paratamatu.

Õnneks on alati mõned agad ja erandid. See pole murdmatu reegel.

Päikese aseaine

Täna sain aru, miks sügis nii värvline olema peab!

Nimelt on sügisel sageli pikki päikeseta päevi ja nädalaid, kus kõik on halli varjundiga ja pime. Kuid nende päikeseta päevade sees on miljon väikest värvilist päikest imiteerivat lehekest. Nad on kollased, punakad või hoopis oranžid. Ja nad teevad samamoodi rõõmu nagu päike. Sooja teevad küll veidi teistlaadi, aga teevad.

Ja sestap tundubki päikeseline sügispäev täis värvilisi lehti veel erakordselt ilus ja rõõmus.

Arvan et kahel inimesel on koos lihtsam, kui ollakse ühe murelikud või ühe muretud.

Ahelreaktsioon

Pole rahu.
Polda rahul.
Pole rahul.
Pole rahu.
Polda rahul.
Pole rahul.
...

Pole auklik.

Auku ei tohi olla. Auk tuleb otsekohe täita.
Ja siis enam ei tasu täidetud augu peale mõelda. Mida sa ikka mõtled olematu augu peale?
Või hoopis tasuks, aga ei mõtle.
Või ei peakski, tohikski auku nõnda täita? Uisapäisa esimese kättejuhtuvaga.

Vähemalt on täidetud, terve.

Etteruttavalt ütlen, et ette ei tasu rutata.

üleemotsionaalne

Seinast seina ja läbi seina käin emotsiooniskaalal.

Virvatuli

Ükskord kolmekesi oli mind kaks.


Ka minul on nüüd see vabadus. Tuli pikkamisi ja venides, aga tuli.
Tuli oli soe ja köitev, kõikevõitev.

,

I am amazed.
I am a maze.

Üks kõik

Halvad harjumused oleks kasulik maha jätta. Mina nüüd üritan.

Kahjuks ei tule üldse välja.



Teate, hurt, see on see koeratõug. Täitsa koer.

Vaatame tähti

Siis. Jah. Noolid. Hoolid.

Soovid

Miski saab selgemaks, kui lõpuks peatud, et mõelda. Või peatatakse, et sa mõtleks. Igatahes mõtlen.

Mõtlen, tunnen, igatsen

Avastasin end ebameeldivalt üksinda.
Avastasin, et ei meeldigi üksinda.

Niivõrd parem on olla kahekesi.
Nii, et hoiab sind kellegi käsi.



Või on asi selles, et pole enam harjunud nii ja harjumatu asi on ikka võõras?

Huvitu . !

Ma ei jaksa ega taha põruda. Ainult põruda, ebaõnnestuda.
Sellest hoolimata ma vaid põrun ja ebaõnnestun.

Ma ei jaksa ilma kellegi usu ja innustuseta. Nii, et kellelegi ei lähe korda, et ei hoia pöialt, huvitu.

Kui vaid...

Kas on õige sõltuda. Kellestki, millestki.
Või pigem, kas on võimalik olla sõltumata?


Targim, mida teha, on sõltuda kindlast ja heast. Valida ise oma ahelik, oma köidik.


On kahtlusi. Kas minu oma on ikka õigesti valitud? Nii väga loodan et on.

Millegi küljes rippuda on ohtlik, kuna kui sinust lahti öeldakse-lastakse, on tulemusena vabalt langemine ja vabalangemise lõpp on valus. Saadud traumad võivad küll varieeruda sõltuvalt sellest kui kõrgelt kukutakse, kui väga oma tuge usaldatakse, kui väga sõltutakse, kuid sõltumata suurusest ja ulatusest on tegu siiski traumaga.


Märja pleki ning oma endise mina õnnetu-mannetu meenutusena ei tahaks lõpetada.

Seega - kas tasuks hirmu pärast, justkui halba ennetades ise lahti lasta? Enne kui sinust lastakse? Ka siis saad haiget, kuid vähemalt oleksid jalad põrutuseks valmis. Ise oleksid valmis.

Kuid kas hirmu pärast peab halvasti lõpetama midagi, mis ise ei pruugigi halvasti lõppeda? Võtta endalt võimalus kogeda head, kartes kogeda halba?

Justkui poleks mõistlik. Justkui poleks mõistust.

Kui vaid saaks kindel olla.

Ripun, kardan veidi ja ei tea mida teha.

Käisin täna üürikeseks suves

Suve magusat hurma on nii kerge omaks võtta, rõõm ja muretus on loomulikud.

Ei taha endale ebaloomulikult meelde tuletada, et see vabadus pole minu jaoks. Et mina pean end tuppa sundima. Sundima. Suudaks end rohkem vaid sundida.

Natuke ma olin suves. Kõik oli nii petlikult suve moodi. Nii täpselt.

Rõõm sobib mulle.

Näen värve!

Vahel lihtsalt läheb nii, et rõõm tikub ligi.
Ehk harjub äragi minu juures ja tuleb sagedamini.




Rannap ja Koidula

valus

Mõnda aega on olnud nii,
justkui poleks kedagi.

Läbipaistmatu, läbinähtamatu

Pidev esinemine.

Hommikul kui tõusen panen kostüümi selga. Siis näitlen. Päevad läbi. Etendan kedagi, kes on minu näoga, aga pole mina.

Kui saan enda selja taga sulgeda ukse nõnda, et olen ruumis vaid üksi. Siis on paus. Ei näitle, publikut pole. Vaheaeg. Puhkus.

Vahel, harvem. Võtan kellegi lava taha kaasa. Kulisside taga olen hoopis keegi teine, ei näitle. Ei ole näiline. Olen mina, päris. Loodan, et keegi neist vähestest külalistest liialt ära ei ehmu mind nähes.

Või on asi teistmoodi. Etendus olengi mina, see polegi etendus?

Ütleks sellest kohast lahti.

Ootan hommikut

Halvad näod unes.
Või näod polegi halvad.
Lihtsalt unes nad teevad halba.


Ärkaks üles.

valmimata mõtted, ehk tuleb ka neil kord sügis

Need kaks on ammu kirjutatud sõnaderodud, mis pole lõpuni mõeldud. Lihtsalt katked. Virr-varr. Aga las nad olla - lapseohtu vanakesed.


Ma ju ei oska!
Vastuoksa
Vastu vahtimist
Aina vahin, aga vastus vastu ei vahi


Vaikuselähedane muusika
Vaikus, kas ongi/on ka muusika
Vaikust pole olemas?
Muusika on?
Vaikus pole muusika, on ülim, parem.
Kujuteldav ideaal.
Muusika - läbi mõeldud või mõtlemata.
Peaasi, et hea, kokkukõlav. Toimiv. Mõjuv.
Katkematu lärm. Müra
Vahetaks ära.

üksinda vana

Öeldakse küll, et kasvatakse koos vanaks, aga tegelikult ei saa. Ise jääd vanaks. Üksi, omapäi. Tõenäoliselt lihtsalt leitakse, et teine on samas kohas, sama moodi kulgenud ja siis öeldakse nii, et kasvati koos vanaks. Aga tegelikult kulgeti ja kulgetaksegi eraldi.

Üks nädal (veel)

Lõpusirge oli nii sirge ja nii lühike. Tekkis tahtmine lõpuni kõndimise asemel peatumata joosta.

Aga siis selgus, et see lühike sirge tee ületas jõge ning sild oli katki. Lisaks olid kogu lõpusirge ulatuses teetööd. Lõpusirge alguses tabas minu teed maavärin. Nõnda oli selle lühikese ja sirge tee läbimine nii raske ja väsitav, koguni kurnav.

Auklikul teel kõigest väest ning takistustest hoolimata edasi joostes ma kukkusin. Käed ja põlved ja kõik oli marraskil. Natuke tuli verd ka. Pea valutas teetööst, maavärinast, kukkumisest, murest ning väsimusest.

Nii raske tee oli. Ma nutsin ka.

Edasi rühkides tõusis tuul. Ma sain aru, et see mida ma olin lõpusirgeks pidanud, algas alles nüüd. Ma olin hõisanud enne õhtut, aga alles hommik tõi rõõmu.

Esiti ehmatav tuul oli soolaka lõhnaga. Merelõhnaga. Sain aru, et tee viib mind randa. Kui ma oma väsinud jalgadega jõudsin rannaliivale, tuli päike välja.

Ma jõudsin kohale.

Ma olen terve oma elu olnud alaealine.

Hästi palju kummalisi hetki-juhtumeid on üksteisele kukile roninud. Niimoodi järjest.

Suur surra-murra.
Ei murra, ei murra, ei murra - mind miski.

Pean nüüd lõpuni jõudma, valmis saama, ära tegema.
Ootan seda kergendust.

Eile lasin nii vabaks. Nii tore.

Puurimine

Jah, nüüd on mul üks asi, mis tules ei hävi.
Läbi kannatuste küll saadud.
Olin ohver, tõin ohvreid.

Segane

Head asjad ajavad ka nutma.

Vajan rohkem.

Ma olen täiesti kindel et ma vajan liiga palju.

Ma vajan aega, ma vajan tähelepanu, ma vajan vaikust, ma vajan puhkust, ma vajan rahu, ma vajan raha, ma vajan lõbu, ma vajan olla vajatud, ma vajan vabadust, ma vajan kammitsaid, ma vajan seiklusi, ma vajan motivatsiooni, ma vajan emotsiooni, ma vajan süüa, ma vajan päikest, ma vajan kuulamist, ma vajan mõistmist, ma vajan lähedust, ma vajan hoolimist, ma vajan rõõmu, ma vajan plaani, ma vajan midagi, mis täidaks selle augu minus.
Ma ei tea kust see auk tuli, aga ta on. Juba jupp aega. Ja ma lekin. Ja mind varsti pole, kui ma sealt august tühjaks jooksen. Ma vajan vist abi. Ma vajan parandajat. Ma olen katki.

Otsas

Motivatsioon on otsas.

Tahe on otsas.

Jaks on ka otsas.

Ja toit külmkapis - otsas.

Ind on otsas.

Vahepeal on mõistus ka, otsas.

Ja aeg, eelkõige, on otsas.



Ma tahan olla kõrgel ja kaugel, mäe otsas.
Nii et ainult häda ja vaev oleks mul otsas.

Ma tahan olla päikesele lähedal,
et minuni tulla oleks vähe tal.

Et paitada ta saaks mind,
et tagasi tuleks mu ind.

Et aega oleks nii piiritult kui kaugel on silmapiir,
sest edasi liikudes liigub edasi ka silmapiir.



Nii väga tahan ma tunda, et aeg ei saa otsa. Nii väga.

Pea vastu!

Pea vastu.
Pea vastu.
Pea vastu.
Pea vastu.
Pea vastu.
Ma ei pea vastu.
Ma ju ei pea vastu.
Pea vastu.
Pea vastu.
Pea vastu.
Pea vastu mitu korda.
Pea vastu seina mitu korda.
Pea vastu seina kiiresti.
Pea vastu seina kõvasti.
Pea vastu seina.
Pea vastu seina.
Pea vastu seina.
Pea vastu seina.
Pea vastu seina korduvalt.
Oh pea, pea vastu.
Pea vastu.

Arutu, saamatu

Nii arusaamatu, et aru ma ei saa.

tõeline anne, talent

Ma olen erakordselt produktiivne mitte millegi tegemises.

Halb

Nii halb nagu oleks halvatud. Halba täis pandud. Aga ei ole. Vist.

Õhtul enne

Ma olen nii lõpmata ilmal.
Nii imal et endal on halb.
Ma olen nii lõpmata rumal.
Nii rumal et endal on halb.

Kui keegi kuulaks mind veel,
ma kahtlemata katkemata vinguks, halaks ja midagi ära ei teeks.
Kuid pidevalt olen ma teel,
ma ootamata seisatamata jään vanaks ja midagi ära ei tee.



Võtaksin ühe meeleolumuutuse, palun.

Siin ja praegu

Murdumispunkt on punkt, kus üksused kaotavad võime oma eesmärke saavutada.

Ja tekivad kahtlused eesmärkide suhtes. Ja sa ei tea, mida ja miks sa teed.




Katki

Olen vist nõrk - ei jaksa.
Elu on mõrk - ei jõua.
Kas käes on see hetk?
Ma murdun.
See surnud punkt.
Ma tardun.



Võta ootamatute ning sagedaste sadude tarbeks kaasa vari ning pane see pea vastu. Siis tuleta meelde kui väga sa ootasid vihma, kui vari oli veel uus ning sa polnud seda kasutada saanudki. Või tuleta meelde seda, kuidas sul kunagi ei olnudki varju.
Pea vastu.

kaheks tükiks

Kuidagi on nii, et ei saa vedama.

|alakoormus|

Allapoole nulli on "ala", ülespoole nulli on "üle".

Juhul kui jäi segaseks, siis tegemist on absoluutväärtusega.

Ei jätku

Oo, nüüd ta siis tuleb. Nüüd. Nüüd!


Väljakannatamatu.

õud

Midagi on nagu puudu. Lisaks nendele ilmselegetele asjadele.

Vundamenti vist pole, pole põhja all. Pole justkui kuhugi toetuda.
On see natuke mu enda süü ka?

Ma libisen, ma kukun.

Ma ei saa, ma ei saa, ma ei saa...


Kui sa ei tea, kust su õud tuleb, on veel õudsam.
Sa ei näe lahendust, kui sa ei adu probleemi.

Või probleeme on nii palju, et sa ei saa aru, milline on kõige õudsam?



Ma jooksen, ma kukun - kokku.

Kõik kokku.

Ta on mulle

Kui uus aasta, aint et oodatum.
Kui suveöö, aint et hurmavam.

Kui päikesepaiste, aint et rõõmustavam.
Kui vahuvein, aint et joovastavam.

Kui maasikamoos, aint et magusam.
Kui laupäeva hommik, aint et mõnusam.

Kui pehme pai, aint et hellem.
Kui kerge tuul, aint et õrnem.

Kui kaisukaru, aint et armsam.
Kui veendumus, aint et kindlam.

Kui kootud sall, aint et soojem.
Kui kõik hea, aint et parem.

Vabandust, ma ei oska

Sõda on läbi. Peab leppima.

See tunne on, et oled õudne. Enda ümber ei näe, nagu ei hooliks.

Ja lõpuks tahad lihtsalt kaisus olla.

Vahelduva pilvisusega päikesepaistene ilm

Ma ei taipa, kuis suudab tulla hall pilvevaip selgeimaist taevast? Ühtäkki on päiksesärane taevas minevik.

On tekkinud teatavad hirmud, mida pole kunagi varem olnud. Ega päike ju kao, kustu, jäta mind särata?

Lõpuks on see, et ise ootad päikest nii väga. Aga kas päike sind ka ootab?

Mesimagus

Peaaegu liiga hea

Igatsus on osa õnnest - see kiuslik ja süütult riukalik osa.

Suurim õnn on see lähedus, kus igatsusele pole teragi ruumi.