Huvitu . !

Ma ei jaksa ega taha põruda. Ainult põruda, ebaõnnestuda.
Sellest hoolimata ma vaid põrun ja ebaõnnestun.

Ma ei jaksa ilma kellegi usu ja innustuseta. Nii, et kellelegi ei lähe korda, et ei hoia pöialt, huvitu.

Kui vaid...

Kas on õige sõltuda. Kellestki, millestki.
Või pigem, kas on võimalik olla sõltumata?


Targim, mida teha, on sõltuda kindlast ja heast. Valida ise oma ahelik, oma köidik.


On kahtlusi. Kas minu oma on ikka õigesti valitud? Nii väga loodan et on.

Millegi küljes rippuda on ohtlik, kuna kui sinust lahti öeldakse-lastakse, on tulemusena vabalt langemine ja vabalangemise lõpp on valus. Saadud traumad võivad küll varieeruda sõltuvalt sellest kui kõrgelt kukutakse, kui väga oma tuge usaldatakse, kui väga sõltutakse, kuid sõltumata suurusest ja ulatusest on tegu siiski traumaga.


Märja pleki ning oma endise mina õnnetu-mannetu meenutusena ei tahaks lõpetada.

Seega - kas tasuks hirmu pärast, justkui halba ennetades ise lahti lasta? Enne kui sinust lastakse? Ka siis saad haiget, kuid vähemalt oleksid jalad põrutuseks valmis. Ise oleksid valmis.

Kuid kas hirmu pärast peab halvasti lõpetama midagi, mis ise ei pruugigi halvasti lõppeda? Võtta endalt võimalus kogeda head, kartes kogeda halba?

Justkui poleks mõistlik. Justkui poleks mõistust.

Kui vaid saaks kindel olla.

Ripun, kardan veidi ja ei tea mida teha.

Käisin täna üürikeseks suves

Suve magusat hurma on nii kerge omaks võtta, rõõm ja muretus on loomulikud.

Ei taha endale ebaloomulikult meelde tuletada, et see vabadus pole minu jaoks. Et mina pean end tuppa sundima. Sundima. Suudaks end rohkem vaid sundida.

Natuke ma olin suves. Kõik oli nii petlikult suve moodi. Nii täpselt.

Rõõm sobib mulle.

Näen värve!

Vahel lihtsalt läheb nii, et rõõm tikub ligi.
Ehk harjub äragi minu juures ja tuleb sagedamini.




Rannap ja Koidula

valus

Mõnda aega on olnud nii,
justkui poleks kedagi.

Läbipaistmatu, läbinähtamatu

Pidev esinemine.

Hommikul kui tõusen panen kostüümi selga. Siis näitlen. Päevad läbi. Etendan kedagi, kes on minu näoga, aga pole mina.

Kui saan enda selja taga sulgeda ukse nõnda, et olen ruumis vaid üksi. Siis on paus. Ei näitle, publikut pole. Vaheaeg. Puhkus.

Vahel, harvem. Võtan kellegi lava taha kaasa. Kulisside taga olen hoopis keegi teine, ei näitle. Ei ole näiline. Olen mina, päris. Loodan, et keegi neist vähestest külalistest liialt ära ei ehmu mind nähes.

Või on asi teistmoodi. Etendus olengi mina, see polegi etendus?

Ütleks sellest kohast lahti.

Ootan hommikut

Halvad näod unes.
Või näod polegi halvad.
Lihtsalt unes nad teevad halba.


Ärkaks üles.

valmimata mõtted, ehk tuleb ka neil kord sügis

Need kaks on ammu kirjutatud sõnaderodud, mis pole lõpuni mõeldud. Lihtsalt katked. Virr-varr. Aga las nad olla - lapseohtu vanakesed.


Ma ju ei oska!
Vastuoksa
Vastu vahtimist
Aina vahin, aga vastus vastu ei vahi


Vaikuselähedane muusika
Vaikus, kas ongi/on ka muusika
Vaikust pole olemas?
Muusika on?
Vaikus pole muusika, on ülim, parem.
Kujuteldav ideaal.
Muusika - läbi mõeldud või mõtlemata.
Peaasi, et hea, kokkukõlav. Toimiv. Mõjuv.
Katkematu lärm. Müra
Vahetaks ära.