Kui peatud, vaatad tagasi ning võrdled,
siis näed, et alati on olnud samad mured.
Kas olla kurb,
et aastad mööduvad, aga pole jõudnud sammugi kaugemale?
Kas olla vihane,
et olen oma murede lõksus?
Kas tunda kergendust,
et mured on jäänud samaks?
Kas leppida sellega,
et need on minu mured ja jäävad mind alati saatma?
Või saada vabaks, lasta lahti, loobuda neist?
Kui oskaks, siis loobukski vist.
