Peaaegu täiskuu

Õunalõhn - See kui korjad puu otsast õunu - See kui sa koorid ja tükeldad neid - Õunamoosi lõhn.

Ja pikad õhtud, kus õhtu kandub öösse nii sala. Ja värske õhk, kui kiik liigub meeletul kiirusel läbi õhu.

Ja õhtud täis filme. Ja kodukära.

Ja kodutoit.

Kodunaer ja kodunutt.

Kõik jäävad maha, suvve. Koju.

Ma jääks ka hea meelega maha.

Tagantjärele tarkus on avastatud rumalus

Mõni asi võiks kätte jõuda. Võiks ju tulla. Juurde.

Ja kui tuleb - tuli. Ei taibanud mina teda vastu võtta. Veidi olin, õrritasin. Läksin eemale. Ei tea mida ta selle peale mõtles?

Ja siis sa ikka unistad!Kui on juba kätte jõudnud. Ei taibanud seda õigel hetkel, alles nüüd saad aru, et oli ju. Tuli. Juurde.

Pildid on nii väärtuslikud. Ja teevad kuidagi nukraks. Rõõmsad pildid eriti.

Kas tasub veel torkida? Tõenäoliselt mitte, aga seda ma kavatsen teha, sügisesel päeval.

When she jumped, she probably thought she could fly.

Läks plaanipäraselt.

Edasi nii minna ei saa, sest plaani pole.

Või ainult see üks, kaks plaani. Need on. Nendepäraselt võiks minna, aga need jätavad nii palju lahtiseks. Kõik võib olla.

Sügis sajab taevast alla.

Vahe on selles, et siis oli sunday, praegu on monday. Siis polnud midagi öelda, praegu pole ka. Vahe on selles, et praegu ma ütlen ikka, sellele vaatamata.

Kui vaadata läbi näppude, võib näha midagi idüllisarnast?

Kuidas saab olla kaks kinnisideelist, kuid vastandlikku, soovi kõrvuti?

Paaniline hirm.

Kirjutaks mingi nime oma päeviku tagakaanele.

Või unustaks kõik nimed.

Ära hakka nutma!

Ära nuta. Ära nuta.

Ja mina olen see paha. Lahkun, ei lohuta. Saan pigem pahaseks. Miks sa nutad?

Täna tundsin sügist. Õues oli lühikeste varrukate ja lühikeste pükstega külm. Tuul tuli ja tungis läbi.

Sügis, sa oled väga ilus, aga ära tule. Ma ei suuda vabadusest loobuda.

Hoiatus!

Tühja asja eest pole mõtet hoiatada!

Ma olen ise ka päris nupukas, kõike ei pea ütlema.

Mind tõmbab mujale, sinna kus on käbid või ükstapuha mis.

Vahel on oma kodus tunne nagu oleks kõige nõmedamas filmis.

!?

Ja kas ongi olemas reaalsus?

Mis oleks kõigile üks?

Minu reaalsus ei pruugi teiste omadega kattuda. Ei kattugi. Ise kaotan ka kohati järje.

On üldse mõni kindel asi? Mõni asi, mis kinnitab reaalsust?

Tundub, et millestki pole kinni haarata.

Kõik veab alt, ise kõigepealt.

Pane teibiga suunurgad üles, muidu ei sobi

Kui olemine on tegelikult nukker. Vaatamata kõigele toredusele me ümber. Kuigi tahaks, ei saa lõpuni end rõõmsaks mõelda. Tuleb see tegelik oleks välja. Näed välja nagu laip, pole ruumis kui oled. Ei sobi. Polda rahul. Ja ise nii pingutad. Lõpuks saab liiga palju, ei suuda. Nutad.

Ja ma ei nuta kuigi kergelt. Pea mitte kunagi kellegi nähes.

Sees on ikka kehv tunne. Ja on hea, et on inimesi kellele ma sobin ka siis, kui ma parasjagu ei sära ja naera. Saan olla. Võin olla ka kulm kortsus ja nad teavad, et ma pole nende peale kuri, saavad aru et mina ei põhjustagi näljahädasid.

Võiks olla rohkem neid inimesi, kellega saab olla väga lähedal sellele, kes ma tegelikult olen.

Ja ikka on palju uusi tuttavaid, sulam. Veidrad kohad, jutud, näod. Vali muusika ja pöörane tants. Armastan seda tunnet, kui pea on laiali otsas - tõsiselt laiali.

Korraks pääsed omaenda mõtetest.

Vanaks ei taha saada, aga häiriv on see, et noorusega kaasnevad ka ebavajalikud piirangud. Olukord, kus ei saa enda eest otsustada.

Ootan kokkukõlamist. Sellest tundub midagi väga head tulevat.

Kolm jahedat kuud lõunapoolkeral

Kui õhtud on lahedad, mahedad.

Ööd sumedad, lõbusad.

Hommikud soojad, elavad.

Päevad vahetud, lendlevad.

Siis on suvi. Kolm jäätist. Rohkem muusikat. Ainult naeru. Veidi mulle. Uusi poognaid. Värskeid marju. Rohkelt rändamist. Palju tantsu. Enam laulu. Nati juua. Parimat seltskonda.

Ma armastan elada.