Saan lugeda ainult seda, mida juba tean.?

Ma loen ja taban ainult neid mõtteid, mille peale olen ka ise tulnud. Või ma lihtsalt tahan neid välja lugeda. Või ma lihtsalt ei oska muud välja lugeda.

Igatahes arvan ma, et üldiselt oleme pimedad nägema tundmatut. Et selge on vaid see, milleni oled ise jõudnud, mida oled ise kogenud.

Ja kui loemegi raamatut, loeme me sõnu, mida tõeliselt ei mõista ja sõnu, mida me teame juba ka ise.

Kuigi ei taha mõelda, et oleme võimetud näha asjade taga, asjades endas mõtet, arvan ma, et see on mõneti paratamatu.

Õnneks on alati mõned agad ja erandid. See pole murdmatu reegel.

Päikese aseaine

Täna sain aru, miks sügis nii värvline olema peab!

Nimelt on sügisel sageli pikki päikeseta päevi ja nädalaid, kus kõik on halli varjundiga ja pime. Kuid nende päikeseta päevade sees on miljon väikest värvilist päikest imiteerivat lehekest. Nad on kollased, punakad või hoopis oranžid. Ja nad teevad samamoodi rõõmu nagu päike. Sooja teevad küll veidi teistlaadi, aga teevad.

Ja sestap tundubki päikeseline sügispäev täis värvilisi lehti veel erakordselt ilus ja rõõmus.

Arvan et kahel inimesel on koos lihtsam, kui ollakse ühe murelikud või ühe muretud.