Lõpusirge oli nii sirge ja nii lühike. Tekkis tahtmine lõpuni kõndimise asemel peatumata joosta.
Aga siis selgus, et see lühike sirge tee ületas jõge ning sild oli katki. Lisaks olid kogu lõpusirge ulatuses teetööd. Lõpusirge alguses tabas minu teed maavärin. Nõnda oli selle lühikese ja sirge tee läbimine nii raske ja väsitav, koguni kurnav.
Auklikul teel kõigest väest ning takistustest hoolimata edasi joostes ma kukkusin. Käed ja põlved ja kõik oli marraskil. Natuke tuli verd ka. Pea valutas teetööst, maavärinast, kukkumisest, murest ning väsimusest.
Nii raske tee oli. Ma nutsin ka.
Edasi rühkides tõusis tuul. Ma sain aru, et see mida ma olin lõpusirgeks pidanud, algas alles nüüd. Ma olin hõisanud enne õhtut, aga alles hommik tõi rõõmu.
Esiti ehmatav tuul oli soolaka lõhnaga. Merelõhnaga. Sain aru, et tee viib mind randa. Kui ma oma väsinud jalgadega jõudsin rannaliivale, tuli päike välja.
Ma jõudsin kohale.
No comments:
Post a Comment