Ta on mulle

Kui uus aasta, aint et oodatum.
Kui suveöö, aint et hurmavam.

Kui päikesepaiste, aint et rõõmustavam.
Kui vahuvein, aint et joovastavam.

Kui maasikamoos, aint et magusam.
Kui laupäeva hommik, aint et mõnusam.

Kui pehme pai, aint et hellem.
Kui kerge tuul, aint et õrnem.

Kui kaisukaru, aint et armsam.
Kui veendumus, aint et kindlam.

Kui kootud sall, aint et soojem.
Kui kõik hea, aint et parem.

Vabandust, ma ei oska

Sõda on läbi. Peab leppima.

See tunne on, et oled õudne. Enda ümber ei näe, nagu ei hooliks.

Ja lõpuks tahad lihtsalt kaisus olla.

Vahelduva pilvisusega päikesepaistene ilm

Ma ei taipa, kuis suudab tulla hall pilvevaip selgeimaist taevast? Ühtäkki on päiksesärane taevas minevik.

On tekkinud teatavad hirmud, mida pole kunagi varem olnud. Ega päike ju kao, kustu, jäta mind särata?

Lõpuks on see, et ise ootad päikest nii väga. Aga kas päike sind ka ootab?

Mesimagus

Peaaegu liiga hea

Igatsus on osa õnnest - see kiuslik ja süütult riukalik osa.

Suurim õnn on see lähedus, kus igatsusele pole teragi ruumi.