Hingetu

Sõidan bussis. Vaatan üpris klaasistunud ja tühja pilguga aknast välja.

Üks hetk märkan mööda libisevate tulede taustal enda peegelpilti, kes minuga tõtt vaatab.

Ja see pole midagi ilusat. Ripsmetušš laiali. Pilk tühi. Kühmus. Kest.

Vaatasin ennast ja nägin tühja kesta. Nagu hinge ja mõtet polekski sees.

Ma ei oska seda enam välja näidata. Isegi enda jaoks mitte piisavalt.

Vahel ikka tuleb, tugevama emotsiooniga. Aga see pole see mida vaja.

Vaja on hinge silmadesse. Südant sisse.

Oh appi, ma ei hoidnud hinge kinni!