Pane teibiga suunurgad üles, muidu ei sobi

Kui olemine on tegelikult nukker. Vaatamata kõigele toredusele me ümber. Kuigi tahaks, ei saa lõpuni end rõõmsaks mõelda. Tuleb see tegelik oleks välja. Näed välja nagu laip, pole ruumis kui oled. Ei sobi. Polda rahul. Ja ise nii pingutad. Lõpuks saab liiga palju, ei suuda. Nutad.

Ja ma ei nuta kuigi kergelt. Pea mitte kunagi kellegi nähes.

Sees on ikka kehv tunne. Ja on hea, et on inimesi kellele ma sobin ka siis, kui ma parasjagu ei sära ja naera. Saan olla. Võin olla ka kulm kortsus ja nad teavad, et ma pole nende peale kuri, saavad aru et mina ei põhjustagi näljahädasid.

Võiks olla rohkem neid inimesi, kellega saab olla väga lähedal sellele, kes ma tegelikult olen.

Ja ikka on palju uusi tuttavaid, sulam. Veidrad kohad, jutud, näod. Vali muusika ja pöörane tants. Armastan seda tunnet, kui pea on laiali otsas - tõsiselt laiali.

Korraks pääsed omaenda mõtetest.

Vanaks ei taha saada, aga häiriv on see, et noorusega kaasnevad ka ebavajalikud piirangud. Olukord, kus ei saa enda eest otsustada.

Ootan kokkukõlamist. Sellest tundub midagi väga head tulevat.