Kui saad aru, et see hetk jääb elu lõpuni meelde. Kui vaid teaks, kui pikka aega see endas kujutab. Kas mäletan seda järgmise nädalani või veel oma poolsada aastat?
Mõned hetked jäävad. Üks selline oli eile.
Oh kuidas ma ei taha unustada! Midagi ei taha unustada! Ja iga päev saan aina rohkem aru, et mul justkui polegi mälu. Sellest on kurb.
Olemine on nii hea, et ütleks kõigile aitäh. Ja kui ütlen, siis tundub see kuidagi vähevõitu. See tühipaljas aitäh, mida kasutatakse nii paljudel juhtudel ilma mõtteta.
Aga mina mõtlen.
No comments:
Post a Comment