Veider on tabada end olukorrast, kus vanem vend, kellega oled alati kakelnud, on üks kõige osavõtlikum inimene üldse. Olukorras, kus su vanemad ja vanavanemad ei tea sind absoluutselt. Olukorras, kus mõnda tähtsat inimest näed väga harva. Olukorras kus sul on sõpru, aga tabad, et sa ei tea neid kogu elu - nad on tekkinud su ümber viimasel ajal. Mõni on paar aastat juba, mõni vähem kui aasta. Olukorras, kus sa avastad esimest korda mitmete kuude jooksul, et sul pole õhtuks mingit plaani. Alati saab muidugi harjutada. Alati harjutakse. Ei julge öelda, et peab harjuma, kohati on see paratamatu. Enam ei hoia vanadest asjadest kinni ka, nagu mingi aeg püüdsin. Asjad ei püsi alati.
Olen alati osanud inimestele halvasti mõjuda. Pea kõik inimesed mu tutvusringkonnas on tundnud justkui nad ei kõlbaks mulle, nagu ma peaks end neist paremaks. Ja ma pole seda kunagi mõistnud. See pole tahtlik-teadlik. Ilmselgelt pole ma kuigi hea suhtleja. Häiriv.
hea kirjutis, see siirus.
ReplyDelete